Eestikeelne Piibel 1997
7Betuulia piiramine Järgmisel päeval käskis Olovernes kogu oma sõjaväge ja kõiki inimesi, kes olid temale appi tulnud, minna teele Betuulia vastu, võttes enne enda valdusesse üles mäestikku viivad teed, ja siis sõdida Iisraeli laste vastu.Ja selsamal päeval läksid teele kõik nende vägevad mehed. Kogu nende sõjaväe võimsus oli sada seitsekümmend tuhat jalameest ja kaksteist tuhat ratsanikku, peale selle voor. Ja meeste arv, kes veel olid jala koos nendega, oli väga suur.
Nad lõid leeri üles Betuulia lähedal olevasse orgu, allika juurde, ning hajusid laiuti üle Dotani kuni Belbaimini ja pikuti Betuuliast kuni Küamoonini, mis on Jisreeli kohal.
Aga kui Iisraeli lapsed nägid, kui palju neid oli, siis nad kohkusid väga ja ütlesid üksteisele: „Nüüd nad pistavad kogu maa nahka, ei kõrged mäed, ei orud ega künkad suuda kanda nende raskust!”
Siis võtsid nad igaüks oma sõjariistad ja süütasid tornides tuled ning jäid valvama kogu ööks.
Aga teisel päeval viis Olovernes välja kogu oma ratsaväe Iisraeli laste nähes, kes olid Betuulias,
ja uuris nende linna ülesviivaid teid, vaatas nende veeallikaid, võttis need enda valdusesse ja pani nende juurde sõjameeste rühmad. Ta ise läks aga tagasi oma rahva juurde.
Siis tulid tema juurde kõik Eesavi laste vürstid ja kõik Moabi rahva ülemad ning ranniku piirkonna pealikud ning ütlesid:
„Kuulgu meie isand nüüd meie kõnet, et sinu sõjaväele ei juhtuks õnnetust!
Sest see Iisraeli laste rahvas ei looda oma odade peale, vaid loodab nende kõrgete mägede peale, kus nad elavad. Sest ei ole hõlpus minna üles nende mägede tippudele.
Sellepärast, isand, ära sõdi nende vastu nõnda, kui on tavaks sõdida! Ei lange siis ainustki meest sinu rahva hulgast.
Jää oma leeri, hoia kõiki oma sõjamehi, ja lase oma sulastel võtta enda valdusesse allikas, mis voolab mäejalamil,
sest sealt võtavad vett kõik Betuulia elanikud. Siis tapab neid janu ja nad loovutavad oma linna. Meie aga ja meie rahvas läheme naabruses olevatele mäetippudele ja lööme seal leeri üles valveks, et ükski mees ei tuleks linnast välja.
Siis nõrkevad näljast nemad ja nende naised ning lapsed, ja veel enne kui mõõk tuleb neile kallale, lamavad nad oma kodutänavail,
ja sina saad neile karmilt kätte maksta, sellepärast et nad tõusid su vastu ega tulnud sulle vastu rahuga.”
Need sõnad olid meelepärased Olovernesele ja kõigile tema sulastele, ja ta käskis teha nõnda, nagu nad olid rääkinud.
Siis läks teele ammonlaste leer ja koos nendega viis tuhat assüürlast. Nad lõid leeri üles orgu ning võtsid ära Iisraeli laste veed ja veeallikad.
Eesavi lapsed ja ammonlased läksid ning lõid leeri üles ka mäestikku, Dotani kohale. Nad läkitasid eneste hulgast osa mehi lõuna ja hommiku poole Egrebeeli kohale, mis on Huusi lähedal Mohmuuri mägioja ääres. Assüürlaste ülejäänud sõjavägi lõi leeri üles lagendikule ja kattis kogu maa. Nende telkidest ja vooridest sündis tohutu leer, ja rahva arv oli väga suur.
Iisraeli lapsed hüüdsid aga Issanda, oma Jumala poole, sest nende meel läks araks, kuna kõik nende vaenlased olid nad ümber piiranud ja nad ei saanud nende keskelt põgeneda.
Kogu Assuri sõjavägi - jalamehed, sõjavankrid ja ratsanikud - oli nende ümber kolmkümmend neli päeva, ning kõigil Betuulia elanikel said veeanumad tühjaks.
Kaevud tühjenesid ja neil ei olnud ühelgi päeval enam küllaldaselt joogivett, nad said seda juua ainult mõõdu järgi.
Nende lapsed jäid närvaks, naised ja noored mehed nõrkesid janust ning langesid linna tänavatele ja väravate ette, sest neil ei olnud enam rammu.
Siis kogunes kogu rahvas - noored mehed, naised ja lapsed - Ussija ja linna ülemate juurde. Nad karjusid suure häälega ning ütlesid kõigi vanemate ees:
„Jumal mõistku kohut teie ja meie vahel, sest teie olete meile suurt ülekohut teinud, et te assüürlastega ei ole rääkinud rahust!
Ja nüüd ei ole meil abimeest, vaid Jumal on meid nende kätte müünud, et oleksime nende ees maas, janus ning suures hävingus!
Seepärast kutsuge nad nüüd ja andke kogu linn rüüstamiseks Olovernese rahvale ja kogu tema sõjaväele!
Sest meile on parem saada neile saagiks. Nõnda jääme küll orjadeks, aga meie hing jääb elama, ja me ei näe oma silmadega meie väetite surma ega meie naiste ja laste elujõu kustumist.
Me vannutame teid taeva ja maa ja meie Jumala ja meie vanemate Issanda juures, kes meid nuhtleb meie pattude ja meie vanemate pattude pärast, et ta täna ei peaks tegema nende sõnade järgi!”
Ja terve rahvakogu keskel puhkes üleüldine suur nutt ja nad hüüdsid suure häälega Issanda Jumala poole.
Aga Ussija ütles neile: „Olge julged, vennad! Kannatagem veel viis päeva, kuni Issand, meie Jumal, pöörab oma halastuse meie poole, sest tema ei jäta meid kunagi maha!
Aga kui need päevad mööduvad ja meile abi ei tule, siis ma teen teie sõnade järgi.”
Ta saatis siis rahva laiali, igaühe oma leeri. Nad läksid müüridele ja linna tornidesse, naised ja lapsed saadeti oma kodadesse. Linnas oldi aga suures ahastuses.