4Parem lastetus kui jumalakartmatud järglasedParem on lastetus koos voorusega,
sest vooruse mälestus on surematu -
tunnustatakse seda ju Jumala ja inimeste poolt.
Kui see on olemas, siis matkitakse seda,
ja kui seda ei ole, siis igatsetakse seda.
Ja igavikus uhkustab see pärga kandes,
olles võitnud ausas võitluses.
Jumalakartmatute lastekari on aga kasutu,
ja kes on värdjalike võsude seast,
ei juurdu sügavalt
ega saa kindlat põhja.
Sest kuigi selle oksad hetkeks haljendavad,
varistab tuul neid kui varisemisvalmeid
ja torm kisub nende juured välja.
Õrnad oksad murtakse ümbertringi
ja nende vili jääb kõlbmatuks,
söömiseks tooreks ja kasutamata.
Sest lapsed, kes on sündinud lubamatust armatsemisest,
tunnistavad oma vanemate vastu,
kui neid ükskord läbi uuritakse.
Õige inimese varajasest surmastÕige aga saab rahu,
kuigi ta varakult sureb.
Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga,
ja seda ei mõõdeta aastate arvu järgi,
vaid tarkus on inimesele hallideks juusteks,
ja laitmatu elu on tõeline vanaduspõlv.
Jumal armastas teda,
sellepärast et ta meeldis Jumalale,
ja ta võeti ära,
sellepärast et ta elas patuste keskel.
Ta viidi ära,
et kurjus tema mõistust ei muudaks
ja kavalus tema hinge ei eksitaks.
Sest kurja veetlevus varjab hea,
ja himu hullus väänab vaga meele.
Olles varakult küpsenud,
saavutas ta pika eluea.
Et tema hing oli Issandale meelepärane,
siis tõttas see ära kurjuse keskelt.
Inimesed näevad seda küll,
aga ei saa aru ega võta südamesse,
et tema valituile on arm ja halastus
ja tema vagade eest kantakse hoolt.
Õige mõistab surnunagi hukka elavaid jumalakartmatuid,
ja kiiresti küpsenud noorus patuse kõrge eluea.
Sest need näevad küll targa lõppu,
aga ei mõista, mida Issand tema kohta on otsustanud
ja miks ta teda on kaitsnud.
Nad näevad, ja ei pane seda millekski,
aga tema ise, Issand, naerab nende üle.
Ja siis saavad neist põlatud korjused
ning igavesti pilkealused surnute seas.
Sest ta paiskab nad hääletuina põrmu
ja tõukab aluselt.
Nad hävitatakse sootuks
ning nende osaks on piin.
Ja mälestus neist kustub.
Õige ja jumalakartmatu kohtu eesNad tulevad aralt,
kui nende patte arvele võetakse,
kui nende üleastumised tõusevad
süüdistajatena nende vastu.
sest vooruse mälestus on surematu -
tunnustatakse seda ju Jumala ja inimeste poolt.
Kui see on olemas, siis matkitakse seda,
ja kui seda ei ole, siis igatsetakse seda.
Ja igavikus uhkustab see pärga kandes,
olles võitnud ausas võitluses.
Jumalakartmatute lastekari on aga kasutu,
ja kes on värdjalike võsude seast,
ei juurdu sügavalt
ega saa kindlat põhja.
Sest kuigi selle oksad hetkeks haljendavad,
varistab tuul neid kui varisemisvalmeid
ja torm kisub nende juured välja.
Õrnad oksad murtakse ümbertringi
ja nende vili jääb kõlbmatuks,
söömiseks tooreks ja kasutamata.
Sest lapsed, kes on sündinud lubamatust armatsemisest,
tunnistavad oma vanemate vastu,
kui neid ükskord läbi uuritakse.
Õige inimese varajasest surmastÕige aga saab rahu,
kuigi ta varakult sureb.
Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga,
ja seda ei mõõdeta aastate arvu järgi,
vaid tarkus on inimesele hallideks juusteks,
ja laitmatu elu on tõeline vanaduspõlv.
Jumal armastas teda,
sellepärast et ta meeldis Jumalale,
ja ta võeti ära,
sellepärast et ta elas patuste keskel.
Ta viidi ära,
et kurjus tema mõistust ei muudaks
ja kavalus tema hinge ei eksitaks.
Sest kurja veetlevus varjab hea,
ja himu hullus väänab vaga meele.
Olles varakult küpsenud,
saavutas ta pika eluea.
Et tema hing oli Issandale meelepärane,
siis tõttas see ära kurjuse keskelt.
Inimesed näevad seda küll,
aga ei saa aru ega võta südamesse,
et tema valituile on arm ja halastus
ja tema vagade eest kantakse hoolt.
Õige mõistab surnunagi hukka elavaid jumalakartmatuid,
ja kiiresti küpsenud noorus patuse kõrge eluea.
Sest need näevad küll targa lõppu,
aga ei mõista, mida Issand tema kohta on otsustanud
ja miks ta teda on kaitsnud.
Nad näevad, ja ei pane seda millekski,
aga tema ise, Issand, naerab nende üle.
Ja siis saavad neist põlatud korjused
ning igavesti pilkealused surnute seas.
Sest ta paiskab nad hääletuina põrmu
ja tõukab aluselt.
Nad hävitatakse sootuks
ning nende osaks on piin.
Ja mälestus neist kustub.
Õige ja jumalakartmatu kohtu eesNad tulevad aralt,
kui nende patte arvele võetakse,
kui nende üleastumised tõusevad
süüdistajatena nende vastu.