Eestikeelne Piibel 1997
78Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale Aasafi õpetuslaul.Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval. + Vt salmi 67.
Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?”
Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,
sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.
Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed
ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.
Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.
Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.
Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,
kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.