77Mälestus Jumala suurtest tegudestLaulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.
Ma tõstan oma hääle Jumala poole
ja hüüan;
ma tõstan oma hääle Jumala poole,
et tema mind kuuleks.
Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat;
mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi,
mu hing ei lase ennast trööstida.
Ma mõtlen Jumalale ja oigan;
ma mõlgutan mõtteid
ja mu vaim nõrkeb. Sela.
Sina hoidsid mu silmad valvel;
ma olen rahutu ega suuda rääkida.
Ma meenutan muistseid päevi,
aastaid, mis ammu möödunud.
Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu;
ma mõlgutan mõtteid oma südames
ja mu vaim juurdleb:
Kas Issand heidab meid ära igaveseks
ega ole tal enam head meelt?
Kas tema heldus on hoopis otsas?
Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
Kas Jumal on unustanud olla armuline?
Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse?
Sela.
Ent ma ütlen:
See teeb mulle valu,
et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
Ma meenutan Issanda tegusid,
ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid
ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Jumal, su tee on pühaduses.
Kes on nii suur jumal kui Jumal?
Sina oled Jumal, kes teeb imet,
sa oled oma vägevuse teinud avalikuks
rahvaste seas;
sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva,
Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.
Veed nägid sind, Jumal;
veed nägid sind ja vabisesid,
ka ürgveed värisesid.
Paksud pilved kallasid vett,
ülemad pilved tegid häält;
ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.
Su müristamise hääl kostis tuulepöörises;
välgud valgustasid maailma;
maa värises ja vabises.
Meres on sinu tee
ja su teerada suurtes vetes,
aga su jälgi ei olnud tunda.
Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast
Moosese ja Aaroni käega.
Ma tõstan oma hääle Jumala poole
ja hüüan;
ma tõstan oma hääle Jumala poole,
et tema mind kuuleks.
Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat;
mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi,
mu hing ei lase ennast trööstida.
Ma mõtlen Jumalale ja oigan;
ma mõlgutan mõtteid
ja mu vaim nõrkeb. Sela.
Sina hoidsid mu silmad valvel;
ma olen rahutu ega suuda rääkida.
Ma meenutan muistseid päevi,
aastaid, mis ammu möödunud.
Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu;
ma mõlgutan mõtteid oma südames
ja mu vaim juurdleb:
Kas Issand heidab meid ära igaveseks
ega ole tal enam head meelt?
Kas tema heldus on hoopis otsas?
Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
Kas Jumal on unustanud olla armuline?
Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse?
Sela.
Ent ma ütlen:
See teeb mulle valu,
et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
Ma meenutan Issanda tegusid,
ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid
ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Jumal, su tee on pühaduses.
Kes on nii suur jumal kui Jumal?
Sina oled Jumal, kes teeb imet,
sa oled oma vägevuse teinud avalikuks
rahvaste seas;
sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva,
Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.
Veed nägid sind, Jumal;
veed nägid sind ja vabisesid,
ka ürgveed värisesid.
Paksud pilved kallasid vett,
ülemad pilved tegid häält;
ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.
Su müristamise hääl kostis tuulepöörises;
välgud valgustasid maailma;
maa värises ja vabises.
Meres on sinu tee
ja su teerada suurtes vetes,
aga su jälgi ei olnud tunda.
Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast
Moosese ja Aaroni käega.