38Kuningas Hiskija haigusNeil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas. Ja prohvet
Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb
Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks!”
Siis Hiskija pööras oma näo seina poole ja palus Issandat
ning ütles: „Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees
olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu
silmis hea on!” Ja Hiskija nuttis kibedasti.
Aga Jesajale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine ja ütle Hiskijale: Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti
Jumal: Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata,
ma lisan su elupäevadele viisteist aastat
ja ma päästan sinu ja selle linna Assuri kuninga pihust ning
kaitsen seda linna.
Ja see olgu sulle märgiks Issandalt, et Issand teeb, nagu ta on
öelnud:
Vaata, ma lasen varjul, mis Aahase päikesekellal on laskunud koos
päikesega, kümme pügalat tagasi minna.” Ja päike läkski
päikesekellal tagasi need kümme pügalat, mis ta oli laskunud.
Juuda kuninga Hiskija tänulaul pärast haigusest tervenemist:
„Ma ütlesin iseeneses:
Oma elupäevade poolel teel
pean ma minema
surmavalla väravaisse;
minult on röövitud mu ülejäänud aastad.
Ma mõtlesin:
Ma ei saa näha Issandat,
Issandat elavate maal,
ei enam vaadata inimest
maailma elanike keskel.
Mu telklaager kistakse üles
ja keeratakse minu käest rulli
otsekui karjase telk;
ma rullin nagu kangur oma elu kokku,
mind lõigatakse lõime küljest.
Enne kui päev jõuab õhtule,
teed sa mulle lõpu.
Ma ootasin hommikuni -
otsekui murraks lõvi,
nõnda murti kõik mu luud-liikmed.
Enne kui päev jõuab õhtule,
teed sa mulle lõpu.
Nagu pääsuke või rästas,
nõnda ma häälitsesin,
kudrutasin otsekui tuvi.
Mu silmad väsisid
kõrgusesse vaadates:
Issand, ma olen rõhutud,
astu mulle appi!
Mis oleks mul rääkida
ja temale öelda?
Tema ju tegi seda!
Ma kõnnin tasakesi kõik oma aastad
oma hinge kibeduse pärast.
Issand, nõndamoodi jäädakse elama
ja selles kõiges on mu vaimu elu:
sina teed mind terveks
ja hoiad mind elus.
Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks:
sina kiindusid mu hinge hukatuse augus,
sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
Sest surmavald ei kiida sind,
surm ei ülista sind,
hauda vajunud ei looda
su ustavuse peale.
Elav, ainult elav kiidab sind,
nõnda nagu minagi teen täna:
isa kuulutab lastele sinu ustavust.
Issand oli valmis mind päästma,
seepärast mängigem mu keelpillidel
kõik oma elupäevad Issanda kojas!”
Jesaja oli öelnud: „Tooge viigimarjakakk ja asetage paisele, et
ta saaks terveks!”
Ja Hiskija oli küsinud: „Mis on märgiks, et ma võin minna
Issanda kotta?”
Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb
Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks!”
Siis Hiskija pööras oma näo seina poole ja palus Issandat
ning ütles: „Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees
olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu
silmis hea on!” Ja Hiskija nuttis kibedasti.
Aga Jesajale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine ja ütle Hiskijale: Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti
Jumal: Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata,
ma lisan su elupäevadele viisteist aastat
ja ma päästan sinu ja selle linna Assuri kuninga pihust ning
kaitsen seda linna.
Ja see olgu sulle märgiks Issandalt, et Issand teeb, nagu ta on
öelnud:
Vaata, ma lasen varjul, mis Aahase päikesekellal on laskunud koos
päikesega, kümme pügalat tagasi minna.” Ja päike läkski
päikesekellal tagasi need kümme pügalat, mis ta oli laskunud.
Juuda kuninga Hiskija tänulaul pärast haigusest tervenemist:
„Ma ütlesin iseeneses:
Oma elupäevade poolel teel
pean ma minema
surmavalla väravaisse;
minult on röövitud mu ülejäänud aastad.
Ma mõtlesin:
Ma ei saa näha Issandat,
Issandat elavate maal,
ei enam vaadata inimest
maailma elanike keskel.
Mu telklaager kistakse üles
ja keeratakse minu käest rulli
otsekui karjase telk;
ma rullin nagu kangur oma elu kokku,
mind lõigatakse lõime küljest.
Enne kui päev jõuab õhtule,
teed sa mulle lõpu.
Ma ootasin hommikuni -
otsekui murraks lõvi,
nõnda murti kõik mu luud-liikmed.
Enne kui päev jõuab õhtule,
teed sa mulle lõpu.
Nagu pääsuke või rästas,
nõnda ma häälitsesin,
kudrutasin otsekui tuvi.
Mu silmad väsisid
kõrgusesse vaadates:
Issand, ma olen rõhutud,
astu mulle appi!
Mis oleks mul rääkida
ja temale öelda?
Tema ju tegi seda!
Ma kõnnin tasakesi kõik oma aastad
oma hinge kibeduse pärast.
Issand, nõndamoodi jäädakse elama
ja selles kõiges on mu vaimu elu:
sina teed mind terveks
ja hoiad mind elus.
Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks:
sina kiindusid mu hinge hukatuse augus,
sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
Sest surmavald ei kiida sind,
surm ei ülista sind,
hauda vajunud ei looda
su ustavuse peale.
Elav, ainult elav kiidab sind,
nõnda nagu minagi teen täna:
isa kuulutab lastele sinu ustavust.
Issand oli valmis mind päästma,
seepärast mängigem mu keelpillidel
kõik oma elupäevad Issanda kojas!”
Jesaja oli öelnud: „Tooge viigimarjakakk ja asetage paisele, et
ta saaks terveks!”
Ja Hiskija oli küsinud: „Mis on märgiks, et ma võin minna
Issanda kotta?”