33Issand tahab Jeruusalemma päästaHäda sulle, hävitaja,
kes ise oled hävitamata,
reetur,
keda ei ole reedetud!
Kui oled hävitusega valmis,
hävitatakse sind,
kui oled reetmise lõpetanud,
reedetakse sind.
Issand, ole meile armuline,
me ootame sind!
Ole meie käsivars igal hommikul,
ole meie abi kitsikuse ajal.
Su kõuehääle eest põgenevad rahvad,
kui sa tõused, hajuvad paganad
ja saak kahmatakse meie käest,
otsekui ahmaksid röövputukad;
rohutirtsude rünnaku sarnaselt
tormatakse selle kallale.
Issand on kõrge,
sest ta elab kõrgel,
tema täidab Siioni
õiguse ja õiglusega.
Tema on su aegade tagatis,
abi küllus,
tarkus ja tunnetus;
Issanda kartus -
see on Siioni rikkus.
Vaata, Arieli elanikud
kisendavad õues,
rahu saadikud nutavad kibedasti.
Maanteed on tühjad,
teekäijat ei ole,
leping on tühistatud,
tunnistajad on hüljatud,
inimestest ei hoolita.
Maa leinab, närbub,
Liibanon häbeneb, närtsib;
Saaron on saanud kõnnumaaks,
Baasan ja Karmel varistavad lehti.
Nüüd ma tõusen, ütleb Issand,
nüüd ma tahan olla kõrge,
nüüd ma ülendan ennast.
Kuluheinast olete rasedad,
kõrsi toote ilmale,
teie hingeõhk on tuli,
mis teid sööb.
Jah, rahvad põletatakse lubjaks,
otsekui maharaiutud kibuvitsad
süüdatakse nad tulega.
Kuulge, kaugelviibijad,
mida ma olen teinud,
ja juuresolijad,
tundke mu väge!
Patused Siionis värisevad,
vabin valdab jumalatuid:
„Kes meist saaks elada hävitavas tules?
Kes meist saaks elada igavesel leel?”
See, kes elab õiguses ja räägib tõtt,
kes põlgab rõhumisest saadavat kasu,
kes raputab käsi,
et keelduda meeleheast,
kes topib kõrvad kinni,
et mitte kuulda veretööst,
ja kes suleb silmad,
et mitte näha kurja,
see elab kõrgustikel,
ligipääsmatud kaljud
on temale varjupaigaks;
temale antakse ta leib,
temale on vesi kindlustatud.
Su silmad saavad näha
kuningat ta ilus,
saavad näha
ihaldusväärset maad.
Su süda meenutab hirmsaid asju:
kus on nüüd kirjutaja,
kus on vaagija,
kus on tornide lugeja?
Enam sa ei näe jultunud rahvast,
rahvast, kelle segast kõnet sa ei taipa,
kelle kogelevast keelest sa ei saa aru.
Vaata Siionit, meie pidupäevade linna!
Su silmad näevad Jeruusalemma,
rahulikku paika, liigutamatut telki,
mille vaiu ei tõmmata iialgi välja
ja mille nööridest ei kista ainsatki katki.
Sest seal on Vägev: meiega on Issand
nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik,
sellel ei kulge sõudelaev
ja seda ei ületa võimsaimgi alus.
Sest Issand on meie kohtumõistja,
Issand on meie käsuandja,
Issand on meie kuningas,
tema päästab meid.
Su köied lõtvuvad,
ei pea paigal mastipuud
ega lase purjel paisuda.
Siis jagatakse suurt saaki,
jalutudki võtavad noosi
ja ükski elanik ei ütle:
„Ma olen nõder!”
Rahvale, kes seal elab,
antakse süü andeks.
kes ise oled hävitamata,
reetur,
keda ei ole reedetud!
Kui oled hävitusega valmis,
hävitatakse sind,
kui oled reetmise lõpetanud,
reedetakse sind.
Issand, ole meile armuline,
me ootame sind!
Ole meie käsivars igal hommikul,
ole meie abi kitsikuse ajal.
Su kõuehääle eest põgenevad rahvad,
kui sa tõused, hajuvad paganad
ja saak kahmatakse meie käest,
otsekui ahmaksid röövputukad;
rohutirtsude rünnaku sarnaselt
tormatakse selle kallale.
Issand on kõrge,
sest ta elab kõrgel,
tema täidab Siioni
õiguse ja õiglusega.
Tema on su aegade tagatis,
abi küllus,
tarkus ja tunnetus;
Issanda kartus -
see on Siioni rikkus.
Vaata, Arieli elanikud
kisendavad õues,
rahu saadikud nutavad kibedasti.
Maanteed on tühjad,
teekäijat ei ole,
leping on tühistatud,
tunnistajad on hüljatud,
inimestest ei hoolita.
Maa leinab, närbub,
Liibanon häbeneb, närtsib;
Saaron on saanud kõnnumaaks,
Baasan ja Karmel varistavad lehti.
Nüüd ma tõusen, ütleb Issand,
nüüd ma tahan olla kõrge,
nüüd ma ülendan ennast.
Kuluheinast olete rasedad,
kõrsi toote ilmale,
teie hingeõhk on tuli,
mis teid sööb.
Jah, rahvad põletatakse lubjaks,
otsekui maharaiutud kibuvitsad
süüdatakse nad tulega.
Kuulge, kaugelviibijad,
mida ma olen teinud,
ja juuresolijad,
tundke mu väge!
Patused Siionis värisevad,
vabin valdab jumalatuid:
„Kes meist saaks elada hävitavas tules?
Kes meist saaks elada igavesel leel?”
See, kes elab õiguses ja räägib tõtt,
kes põlgab rõhumisest saadavat kasu,
kes raputab käsi,
et keelduda meeleheast,
kes topib kõrvad kinni,
et mitte kuulda veretööst,
ja kes suleb silmad,
et mitte näha kurja,
see elab kõrgustikel,
ligipääsmatud kaljud
on temale varjupaigaks;
temale antakse ta leib,
temale on vesi kindlustatud.
Su silmad saavad näha
kuningat ta ilus,
saavad näha
ihaldusväärset maad.
Su süda meenutab hirmsaid asju:
kus on nüüd kirjutaja,
kus on vaagija,
kus on tornide lugeja?
Enam sa ei näe jultunud rahvast,
rahvast, kelle segast kõnet sa ei taipa,
kelle kogelevast keelest sa ei saa aru.
Vaata Siionit, meie pidupäevade linna!
Su silmad näevad Jeruusalemma,
rahulikku paika, liigutamatut telki,
mille vaiu ei tõmmata iialgi välja
ja mille nööridest ei kista ainsatki katki.
Sest seal on Vägev: meiega on Issand
nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik,
sellel ei kulge sõudelaev
ja seda ei ületa võimsaimgi alus.
Sest Issand on meie kohtumõistja,
Issand on meie käsuandja,
Issand on meie kuningas,
tema päästab meid.
Su köied lõtvuvad,
ei pea paigal mastipuud
ega lase purjel paisuda.
Siis jagatakse suurt saaki,
jalutudki võtavad noosi
ja ükski elanik ei ütle:
„Ma olen nõder!”
Rahvale, kes seal elab,
antakse süü andeks.