30Tõotus vangipõlve lõpetamiseksSõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:
„Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta
kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!
Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma
Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad
tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad
selle.”
Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda
kohta,
sest nõnda ütleb Issand:
„Me oleme kuulnud hirmukisa;
on kartus, aga mitte rahu.
Küsige ometi ja vaadake:
kas meesterahvas sünnitab?
Mispärast ma näen iga meest
käed puusas nagu sünnitajal naisel,
ja mispärast on kõik näod
muutunud kahvatuks?
Häda! Sest see päev on suur,
sellesarnast ei ole.
See on Jaakobile ahastuse aeg,
aga ta päästetakse sellest.
Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su
kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid
enam teenima,
vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma
kuningat, kelle ma neile tõstan.
Aga sina, mu sulane Jaakob,
ära karda, ütleb Issand,
ja Iisrael, ära ehmu!
Sest vaata, ma päästan sind kaugelt
ja sinu soo nende vangipõlvemaalt.
Jaakob tuleb tagasi
ning elab rahus ja muretult,
ilma et keegi teda hirmutaks.
Sest mina olen sinuga, ütleb Issand,
et sind päästa.
Ma teen lõpu kõigile rahvaile,
kelle sekka ma sind olen pillutanud.
Aga sinule ma ei tee lõppu:
ma karistan sind õiglaselt,
aga hoopis karistamata
ma sind küll ei jäta.
Sest nõnda ütleb Issand:
Su vigastus on ravimatu,
su haav on valus.
Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust,
mädapaisel ei ole paranemist,
sulle ei kasva korpa.
Kõik su armukesed on sind unustanud,
nad ei küsi su järele.
Sest ma olen sind löönud,
nagu lüüakse vaenlast
halastamatu karistusega,
sellepärast et su süü on suur,
et su patte on palju.
Miks sa kisendad oma haava pärast,
et su valu on vaigistamatu?
Su suure süü, su paljude pattude pärast
olen ma sulle seda teinud.
Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad,
ja kõik, kes sind rõhuvad -
viimane kui üks läheb vangi;
kes sind rüüstavad,
saavad rüüstatavaiks,
ja kõik, kes võtavad sind saagiks,
annan ma saagiks.
Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba
ja ravida sind sinu haavadest,
ütleb Issand,
sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks:
„Siion, kellest ükski ei hooli!”
Nõnda ütleb Issand:
Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve
ja ma halastan tema eluasemete peale;
linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule
ja palee asub seal, kus see peab asuma.
Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl.
Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene,
ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.
Siis on ta pojad nagu muistegi
ja ta kogudus seisab kindlana mu ees.
Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.
Temast enesest tuleb ta aukandja
ja tema keskelt ilmub ta valitseja;
ma luban teda ligineda
ja ta tuleb mu juurde,
sest kes muidu annaks pandiks oma südame,
et minule ligineda?
ütleb Issand.
Siis te olete mu rahvas
ja mina olen teie Jumal.
Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb,
ja keeristorm keerutab üle õelate pea.
Issanda viha ei pöördu enne,
kui ta on teoks teinud ja korda saatnud
oma tahtmise.
Viimseil päevil te mõistate seda.
„Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta
kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!
Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma
Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad
tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad
selle.”
Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda
kohta,
sest nõnda ütleb Issand:
„Me oleme kuulnud hirmukisa;
on kartus, aga mitte rahu.
Küsige ometi ja vaadake:
kas meesterahvas sünnitab?
Mispärast ma näen iga meest
käed puusas nagu sünnitajal naisel,
ja mispärast on kõik näod
muutunud kahvatuks?
Häda! Sest see päev on suur,
sellesarnast ei ole.
See on Jaakobile ahastuse aeg,
aga ta päästetakse sellest.
Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su
kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid
enam teenima,
vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma
kuningat, kelle ma neile tõstan.
Aga sina, mu sulane Jaakob,
ära karda, ütleb Issand,
ja Iisrael, ära ehmu!
Sest vaata, ma päästan sind kaugelt
ja sinu soo nende vangipõlvemaalt.
Jaakob tuleb tagasi
ning elab rahus ja muretult,
ilma et keegi teda hirmutaks.
Sest mina olen sinuga, ütleb Issand,
et sind päästa.
Ma teen lõpu kõigile rahvaile,
kelle sekka ma sind olen pillutanud.
Aga sinule ma ei tee lõppu:
ma karistan sind õiglaselt,
aga hoopis karistamata
ma sind küll ei jäta.
Sest nõnda ütleb Issand:
Su vigastus on ravimatu,
su haav on valus.
Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust,
mädapaisel ei ole paranemist,
sulle ei kasva korpa.
Kõik su armukesed on sind unustanud,
nad ei küsi su järele.
Sest ma olen sind löönud,
nagu lüüakse vaenlast
halastamatu karistusega,
sellepärast et su süü on suur,
et su patte on palju.
Miks sa kisendad oma haava pärast,
et su valu on vaigistamatu?
Su suure süü, su paljude pattude pärast
olen ma sulle seda teinud.
Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad,
ja kõik, kes sind rõhuvad -
viimane kui üks läheb vangi;
kes sind rüüstavad,
saavad rüüstatavaiks,
ja kõik, kes võtavad sind saagiks,
annan ma saagiks.
Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba
ja ravida sind sinu haavadest,
ütleb Issand,
sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks:
„Siion, kellest ükski ei hooli!”
Nõnda ütleb Issand:
Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve
ja ma halastan tema eluasemete peale;
linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule
ja palee asub seal, kus see peab asuma.
Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl.
Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene,
ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.
Siis on ta pojad nagu muistegi
ja ta kogudus seisab kindlana mu ees.
Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.
Temast enesest tuleb ta aukandja
ja tema keskelt ilmub ta valitseja;
ma luban teda ligineda
ja ta tuleb mu juurde,
sest kes muidu annaks pandiks oma südame,
et minule ligineda?
ütleb Issand.
Siis te olete mu rahvas
ja mina olen teie Jumal.
Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb,
ja keeristorm keerutab üle õelate pea.
Issanda viha ei pöördu enne,
kui ta on teoks teinud ja korda saatnud
oma tahtmise.
Viimseil päevil te mõistate seda.