8Bildad kaitseb Jumala õiglustSiis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
„Kui kaua sa tahad seda kuulutada,
kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
Kas Jumal peaks väänama õigust
või Kõigevägevam väänama õiglust?
Kui su lapsed pattu tegid tema vastu,
siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
Kui sa otsid Jumalat
ja anud Kõigevägevamat,
kui sa oled aus ja otsekohene,
siis ta ärkab nüüd sinu pärast
ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
Ja olgugi su algus väike,
sa saad siiski lõpuks väga suureks.
Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt
ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
Sest meie oleme eilsed ega tea midagi,
meie päevad maa peal on ju nagu vari.
Eks nad õpeta sind ja räägi sulle
ja too oma südamest sõnu esile?
Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda,
või sirgub pilliroog ilma veeta?
Alles veel kasvujõus, lõikamata,
kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala,
ja jumalatu inimese lootus kaob.
Ta usk on härmalõnga sarnane
ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu,
ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
Ta haljendab päikese paistel
ja tema võsud levivad üle ta aia.
Ta juured on põimunud kivikangrusse,
ta näeb kivide koda.
Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt,
siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu.
Ja mullast võrsub juba teine.
Vaata, Jumal ei hülga vaga
ega võta kinni pahategijate käest.
Veel täidab ta sinu suu naeruga
ja su huuled hõiskamisega.
Kes sind vihkavad,
peavad ennast katma häbiga
ja õelate telki ei ole enam.”
„Kui kaua sa tahad seda kuulutada,
kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
Kas Jumal peaks väänama õigust
või Kõigevägevam väänama õiglust?
Kui su lapsed pattu tegid tema vastu,
siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
Kui sa otsid Jumalat
ja anud Kõigevägevamat,
kui sa oled aus ja otsekohene,
siis ta ärkab nüüd sinu pärast
ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
Ja olgugi su algus väike,
sa saad siiski lõpuks väga suureks.
Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt
ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
Sest meie oleme eilsed ega tea midagi,
meie päevad maa peal on ju nagu vari.
Eks nad õpeta sind ja räägi sulle
ja too oma südamest sõnu esile?
Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda,
või sirgub pilliroog ilma veeta?
Alles veel kasvujõus, lõikamata,
kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala,
ja jumalatu inimese lootus kaob.
Ta usk on härmalõnga sarnane
ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu,
ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
Ta haljendab päikese paistel
ja tema võsud levivad üle ta aia.
Ta juured on põimunud kivikangrusse,
ta näeb kivide koda.
Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt,
siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu.
Ja mullast võrsub juba teine.
Vaata, Jumal ei hülga vaga
ega võta kinni pahategijate käest.
Veel täidab ta sinu suu naeruga
ja su huuled hõiskamisega.
Kes sind vihkavad,
peavad ennast katma häbiga
ja õelate telki ei ole enam.”