2Iiobi vagadus pannakse proovileJa ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda
ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan
vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu
sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja
õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta
kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda
ilma põhjuseta hävitama.”
Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu,
ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha!
Kas ta siis õnnistab su palet?”
Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa
ainult tema hing!”
Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade
paisetega jalatallast pealaeni.
Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast
kaapida; ja ta istus tuha sees.
Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest
kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised
räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga
mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega
pattu.
Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest,
mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast:
teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad
tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda
trööstima.
Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei
tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees
käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast
tuhka pea peale.
Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse
ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta
valu oli väga suur.
ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan
vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu
sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja
õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta
kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda
ilma põhjuseta hävitama.”
Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu,
ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha!
Kas ta siis õnnistab su palet?”
Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa
ainult tema hing!”
Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade
paisetega jalatallast pealaeni.
Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast
kaapida; ja ta istus tuha sees.
Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest
kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised
räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga
mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega
pattu.
Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest,
mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast:
teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad
tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda
trööstima.
Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei
tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees
käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast
tuhka pea peale.
Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse
ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta
valu oli väga suur.