27Tõotuste lunastamine ja kümnisJa Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui keegi erilise
tõotusena Issandale tahab anda inimhingi hindeväärtuse alusel,
siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest: kahekümneaastastest
kuuekümneaastasteni olgu hindeväärtuseks viiskümmend hõbeseeklit püha
seekli järgi!
Aga kui ta on naisterahvas, siis olgu hindeväärtuseks kolmkümmend
seeklit!
Kui vanus on viiest aastast kahekümne aastani, siis olgu
hindeväärtuseks meesterahva eest kakskümmend seeklit ja naisterahva
eest kümme seeklit!
Kui vanus on ühest kuust viie aastani, siis olgu hindeväärtuseks
meesterahva eest viis hõbeseeklit ja naisterahva eest kolm
hõbeseeklit!
Kui keegi on kuuskümmend aastat vana ja üle selle, siis olgu
hindeväärtuseks viisteist seeklit, kui ta on meesterahvas, ja kümme
seeklit, kui ta on naisterahvas!
Aga kui tõotaja on vaesem, kui hindeväärtus nõuab, siis seatagu
tõotatu preestri ette ja preester hinnaku teda; vastavalt sellele,
nagu tõotaja jõud lubab, hinnaku preester teda!
Ja kui on tegemist mõne loomaga, keda tohib tuua ohvrianniks
Issandale, siis olgu igaüks, kelle ta Issandale annab, püha!
Ta ei tohi seda asendada ega vahetada head halva või halba hea
vastu; kui ta aga siiski vahetab looma loomaga, siis olgu ka selle
asendaja püha!
Aga kui see on mõni roojane loom, keda ei tohi tuua ohvrianniks
Issandale, siis ta seadku lojus preestri ette
ja preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu on preestri
hinnang, nõnda jäägu!
Aga kui tooja siiski tahab seda lunastada, siis ta lisagu viies
osa hindeväärtusest!
Ja kui keegi pühitseb oma koja pühaks Issandale, siis preester
hinnaku seda heaks või halvaks; nagu preester seda hindab, nõnda
jäägu!
Aga kui pühitseja tahab oma koja lunastada, siis ta lisagu viies
osa hinderahast ja see saab jälle tema omaks!
Ja kui keegi pühitseb Issandale tüki oma päruspõllust, siis
olgu hindeväärtus selle seemne järgi: viis vakka otri - viiskümmend
seeklit hõbedat.
Kui ta pühitseb oma põllu kohe juubeliaastast arvates, siis
jäägu hindeväärtus jõusse,
aga kui ta pühitseb oma põllu alles pärast juubeliaastat, siis
preester arvestagu temale raha aastate järgi, mis on jäänud järgmise
juubeliaastani, ja see arvatagu maha hindeväärtusest!
Ja kui see, kes põllu on pühitsenud, tahab seda siiski
lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest ja see jääb
siis tema omaks!
Aga kui ta põldu ei lunasta, vaid müüb põllu kellelegi teisele,
siis see ei ole enam lunastatav,
vaid põld, saades juubeliaastal vabaks, olgu pühitsetud
Issandale nagu pühendatud põld; see saagu preestri omandiks!
Ja kui keegi oma ostetud põllu, mis ei ole tema päruspõld,
pühitseb Issandale,
siis preester arvestagu temale oma hinnangu järgi hind kuni
juubeliaastani ja ta andku määratud hind veel samal päeval Issandale
kui pühitsetud and!
Juubeliaastal mingu põld jälle sellele, kellelt see on ostetud
ja kelle pärusmaa see on!
Iga hinnang sündigu püha seekli järgi; seeklis olgu kakskümmend
geera!
Aga esmasündinut, kes kariloomadest esmasündinuna on määratud
Issandale, ei tohi keegi pühitseda, olgu see härg, lammas või kits, sest
see on juba Issanda oma.
Ja kui see on roojastest loomadest, siis ostetagu see vabaks
vastavalt hindeväärtusele ja lisatagu sellele veel viies osa; kui
seda ei lunastata, siis müüdagu see vastavalt hindeväärtusele!
Aga ainsatki pühendatut, mille keegi on pühendanud Issandale
kõigest, mis tal on: inimestest ja lojustest ja päruspõllust - ei tohi
müüa ega lunastada; kõik pühendatu kuulub Issandale kui väga püha.
Ühtegi vande alla pandut, kes inimeste seast on pandud vande
alla, ei tohi osta vabaks - ta tuleb surmata!
Ja kõik maa kümnis maa seemnest ja puude viljast on Issanda
päralt; see on pühitsetud Issandale.
Aga kui keegi siiski oma kümnisest tahab midagi lunastada, siis
ta lisagu sellele veel viies osa sellest!
Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes
karjasekepi alt läbi käivad - see kümnis on pühitsetud Issandale:
ei tule uurida hea ja halva vahel ega tohi ka vahetada; aga kui
ometi vahetatakse, siis olgu ka selle asendaja püha - seda ei tohi
lunastada!”
Need on käsud, mis Issand Siinai mäel andis Moosesele Iisraeli
laste jaoks.
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui keegi erilise
tõotusena Issandale tahab anda inimhingi hindeväärtuse alusel,
siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest: kahekümneaastastest
kuuekümneaastasteni olgu hindeväärtuseks viiskümmend hõbeseeklit püha
seekli järgi!
Aga kui ta on naisterahvas, siis olgu hindeväärtuseks kolmkümmend
seeklit!
Kui vanus on viiest aastast kahekümne aastani, siis olgu
hindeväärtuseks meesterahva eest kakskümmend seeklit ja naisterahva
eest kümme seeklit!
Kui vanus on ühest kuust viie aastani, siis olgu hindeväärtuseks
meesterahva eest viis hõbeseeklit ja naisterahva eest kolm
hõbeseeklit!
Kui keegi on kuuskümmend aastat vana ja üle selle, siis olgu
hindeväärtuseks viisteist seeklit, kui ta on meesterahvas, ja kümme
seeklit, kui ta on naisterahvas!
Aga kui tõotaja on vaesem, kui hindeväärtus nõuab, siis seatagu
tõotatu preestri ette ja preester hinnaku teda; vastavalt sellele,
nagu tõotaja jõud lubab, hinnaku preester teda!
Ja kui on tegemist mõne loomaga, keda tohib tuua ohvrianniks
Issandale, siis olgu igaüks, kelle ta Issandale annab, püha!
Ta ei tohi seda asendada ega vahetada head halva või halba hea
vastu; kui ta aga siiski vahetab looma loomaga, siis olgu ka selle
asendaja püha!
Aga kui see on mõni roojane loom, keda ei tohi tuua ohvrianniks
Issandale, siis ta seadku lojus preestri ette
ja preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu on preestri
hinnang, nõnda jäägu!
Aga kui tooja siiski tahab seda lunastada, siis ta lisagu viies
osa hindeväärtusest!
Ja kui keegi pühitseb oma koja pühaks Issandale, siis preester
hinnaku seda heaks või halvaks; nagu preester seda hindab, nõnda
jäägu!
Aga kui pühitseja tahab oma koja lunastada, siis ta lisagu viies
osa hinderahast ja see saab jälle tema omaks!
Ja kui keegi pühitseb Issandale tüki oma päruspõllust, siis
olgu hindeväärtus selle seemne järgi: viis vakka otri - viiskümmend
seeklit hõbedat.
Kui ta pühitseb oma põllu kohe juubeliaastast arvates, siis
jäägu hindeväärtus jõusse,
aga kui ta pühitseb oma põllu alles pärast juubeliaastat, siis
preester arvestagu temale raha aastate järgi, mis on jäänud järgmise
juubeliaastani, ja see arvatagu maha hindeväärtusest!
Ja kui see, kes põllu on pühitsenud, tahab seda siiski
lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest ja see jääb
siis tema omaks!
Aga kui ta põldu ei lunasta, vaid müüb põllu kellelegi teisele,
siis see ei ole enam lunastatav,
vaid põld, saades juubeliaastal vabaks, olgu pühitsetud
Issandale nagu pühendatud põld; see saagu preestri omandiks!
Ja kui keegi oma ostetud põllu, mis ei ole tema päruspõld,
pühitseb Issandale,
siis preester arvestagu temale oma hinnangu järgi hind kuni
juubeliaastani ja ta andku määratud hind veel samal päeval Issandale
kui pühitsetud and!
Juubeliaastal mingu põld jälle sellele, kellelt see on ostetud
ja kelle pärusmaa see on!
Iga hinnang sündigu püha seekli järgi; seeklis olgu kakskümmend
geera!
Aga esmasündinut, kes kariloomadest esmasündinuna on määratud
Issandale, ei tohi keegi pühitseda, olgu see härg, lammas või kits, sest
see on juba Issanda oma.
Ja kui see on roojastest loomadest, siis ostetagu see vabaks
vastavalt hindeväärtusele ja lisatagu sellele veel viies osa; kui
seda ei lunastata, siis müüdagu see vastavalt hindeväärtusele!
Aga ainsatki pühendatut, mille keegi on pühendanud Issandale
kõigest, mis tal on: inimestest ja lojustest ja päruspõllust - ei tohi
müüa ega lunastada; kõik pühendatu kuulub Issandale kui väga püha.
Ühtegi vande alla pandut, kes inimeste seast on pandud vande
alla, ei tohi osta vabaks - ta tuleb surmata!
Ja kõik maa kümnis maa seemnest ja puude viljast on Issanda
päralt; see on pühitsetud Issandale.
Aga kui keegi siiski oma kümnisest tahab midagi lunastada, siis
ta lisagu sellele veel viies osa sellest!
Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes
karjasekepi alt läbi käivad - see kümnis on pühitsetud Issandale:
ei tule uurida hea ja halva vahel ega tohi ka vahetada; aga kui
ometi vahetatakse, siis olgu ka selle asendaja püha - seda ei tohi
lunastada!”
Need on käsud, mis Issand Siinai mäel andis Moosesele Iisraeli
laste jaoks.