44Joosep kiusab oma vendiSiis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid
viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta
koti suhu.
Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta
viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud,
ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled
nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid
otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”
Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su
sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle
tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast
hõbedat või kulda?
Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me
teised jääme su isandale orjadeks!”
Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle
juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete
süüta!”
Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees
tegi oma koti lahti.
Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga -
ja karikas leiti Benjamini kotist.
Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile
koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles
seal, ja nad heitsid maha tema ette.
Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud?
Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?”
Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame
rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü.
Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle
käest karikas leiti.”
Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle
käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge
rahuga oma isa juurde!”
Juuda vastutab Benjamini eestSiis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma
sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu
põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni
vend?
Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk,
ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on
üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin
teda oma silmaga!
Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui
ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos
teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale
teada oma isanda sõnad,
siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut
leiba!
Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos
meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie
noorim vend ei ole koos meiega.
Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on
mulle kaks poega ilmale toonud.
Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha
murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub
õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega
ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on
sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen
öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees
alatiseks süüdlaseks.
Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale
ja poiss mingu koos oma vendadega!
Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks
koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”
viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta
koti suhu.
Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta
viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud,
ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled
nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid
otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”
Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su
sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle
tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast
hõbedat või kulda?
Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me
teised jääme su isandale orjadeks!”
Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle
juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete
süüta!”
Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees
tegi oma koti lahti.
Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga -
ja karikas leiti Benjamini kotist.
Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile
koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles
seal, ja nad heitsid maha tema ette.
Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud?
Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?”
Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame
rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü.
Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle
käest karikas leiti.”
Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle
käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge
rahuga oma isa juurde!”
Juuda vastutab Benjamini eestSiis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma
sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu
põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni
vend?
Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk,
ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on
üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin
teda oma silmaga!
Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui
ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos
teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale
teada oma isanda sõnad,
siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut
leiba!
Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos
meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie
noorim vend ei ole koos meiega.
Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on
mulle kaks poega ilmale toonud.
Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha
murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub
õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega
ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on
sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen
öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees
alatiseks süüdlaseks.
Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale
ja poiss mingu koos oma vendadega!
Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks
koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”