18Iisaki sündimise tõotusJa Issand ilmutas ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus
telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.
Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid
ta ees. Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu
ja kummardas maani
ning ütles: „Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine
oma sulasest mööda!
Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla!
Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete,
kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!” Ja nemad vastasid:
„Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”
Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu
kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!”
Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa
vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.
Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani
nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.
Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas:
„Seal telgis.”
Siis üks neist ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta
pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!”
Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.
Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud
olemast ka see, mis muidu naistele on omane.
Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks
jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.”
Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas
ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?
Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde
tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”
Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud.” Sest ta kartis.
Tema aga ütles: „Sa naersid küll!”
Aabraham palub Soodoma pärastSiis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja
Aabraham läks koos nendega, neid saatma.
Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan
teha?
Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu
õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.
Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu
hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks
anda Aabrahamile, mis ta temale on tõotanud.”
Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur
ja nende patud on väga rasked!
Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa
kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda
teada!”
Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham
jäi veel seisma Issanda ette.
Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada
õige koos õelaga?
Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada
ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes
seal on?
Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et
õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas
kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”
Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend
õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”
Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud
siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.
Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie
pärast hävitada kogu linna?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita, kui
leian sealt nelikümmend viis.”
Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub
seal nelikümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne
pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel
räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei
tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.”
Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga
rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei
hävita kahekümne pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel
üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja tema vastas:
„Ma ei hävita kümne pärast.”
Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja
Aabraham läks koju.
telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.
Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid
ta ees. Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu
ja kummardas maani
ning ütles: „Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine
oma sulasest mööda!
Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla!
Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete,
kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!” Ja nemad vastasid:
„Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”
Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu
kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!”
Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa
vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.
Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani
nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.
Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas:
„Seal telgis.”
Siis üks neist ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta
pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!”
Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.
Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud
olemast ka see, mis muidu naistele on omane.
Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks
jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.”
Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas
ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?
Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde
tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”
Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud.” Sest ta kartis.
Tema aga ütles: „Sa naersid küll!”
Aabraham palub Soodoma pärastSiis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja
Aabraham läks koos nendega, neid saatma.
Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan
teha?
Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu
õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.
Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu
hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks
anda Aabrahamile, mis ta temale on tõotanud.”
Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur
ja nende patud on väga rasked!
Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa
kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda
teada!”
Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham
jäi veel seisma Issanda ette.
Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada
õige koos õelaga?
Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada
ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes
seal on?
Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et
õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas
kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”
Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend
õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”
Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud
siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.
Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie
pärast hävitada kogu linna?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita, kui
leian sealt nelikümmend viis.”
Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub
seal nelikümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne
pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel
räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei
tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.”
Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga
rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei
hävita kahekümne pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel
üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja tema vastas:
„Ma ei hävita kümne pärast.”
Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja
Aabraham läks koju.