12Joonatani sidemed Rooma ja SpartagaKui Joonatan nägi, et aeg on temale soodus, siis ta valis mehed
ja läkitas need Rooma, kinnitama ja uuendama nende vahel olevat
sõprust.
Ka Spartasse ja teistesse paikadesse saatis ta samasisulisi
kirju.
Kui saadikud olid saabunud Rooma, siis nad läksid senatisse ja
ütlesid: „Ülempreester Joonatan ja Juuda rahvas on meid läkitanud
uuendama teiega sõprust ja liitu, mis varem on olnud.”
Ja roomlased andsid neile kaasa kirjad, et nad rahuga saaksid
tagasi Juudamaale.
See on ärakiri kirjast, mille Joonatan kirjutas spartalastele:
„Joonatan, ülempreester, ja rahva vanematekogu, preestrid ja muu
juudi rahvas, tervitavad oma vendi spartalasi.
Juba varem saatis teie kuningas Areios ülempreester Oniasele
kirja, et teie olete meie vennad. Selle ärakiri on siin juures.
Onias kohtles läkitatud meest austusega ning võttis vastu
kirjad, milles tehti selgeks liit ja sõprus.
Kuigi me nüüd neid kirju ei vaja, sest meie julgustus on nendes
pühades raamatutes, mis meil on,
oleme siiski ette võtnud saadikute läbi uuendada teiega
vennalikkust ja sõprust, et meie teist ei võõrduks, sest teie
läkitusest meile on möödunud palju aega.
Seepärast me nüüd meenutame teid lakkamatult igal ajal: pühade
ajal ja muil kohaseil päevil, ohvreid ohverdades ja palvetades, nõnda
nagu on kohus ja õige vendi meenutada.
Meie tunneme rõõmu teie auväärsusest.
Meid aga on piiranud palju muresid ja palju võitlusi, ja
ümberkaudsed kuningad on sõdinud meie vastu.
Ometi ei ole meie tahtnud nende sõdadega tüli teha teile ja oma
teistele liitlastele ja sõpradele.
Sest meil on abi taevast, mis meid aitab, ja seepärast oleme
päästetud vaenlaste käest, meie vaenlased on aga alandatud.
Aga nüüd oleme valinud Numeeniose, Antiohhose poja, ja
Antipatrose, Jaasoni poja, ja läkitanud need roomlaste juurde uuendama
nendega endist sõprust ning liitu.
Me oleme nüüd neile ülesandeks teinud minna ka teie juurde ja
teid tervitada ning anda teile meie kirjad meie vendluse uuendamiseks.
Ja te teete nüüd hästi, kui nende peale meile vastate.”
See on ärakiri kirjast, mis Oniasele saadeti:
„Areios, spartalaste kuningas, tervitab ülempreester Oniast!
Ühest kirjast on leitud, et spartalased ja juudid on vennad ning
Aabrahami soost.
Kui me nüüd seda teame, siis teeksite hästi meile kirjutades,
kuidas teie käsi käib.
Ja meie kirjutame teile vastuseks, et teie karjad ja varandus on
meie ja meie omand on teie. Seepärast käsime nüüd, et see teile
teatavaks tehtaks.”
Joonatani võitlusedKui Joonatan kuulis, et Demeetriose väepealikud veel suurema
sõjaväega kui enne olid tagasi tulnud tema vastu sõdima,
siis ta läks Jeruusalemmast teele ja läks neile vastu Hamati
piirkonda, sest ta ei tahtnud anda neile võimalust tungida tema maale.
Ja ta läkitas nende leeri salakuulajad. Need tulid tagasi ning
teatasid temale, et valmistutakse kallaletungiks öösel.
Aga kui päike loojus, siis käskis Joonatan oma mehi valvata ja
jääda sõjariistade juurde ning olla valmis võitluseks kogu öö. Ta
paigutas vahid ümber leeri.
Kui vastased kuulsid, et Joonatan ja tema mehed on võitluseks
valmis, siis nad kartsid ja kaotasid julguse, süütasid leeris tuled ja
läksid ära.
Aga Joonatan ja tema mehed ei märganud seda enne kui hommikul,
nähes põlevaid tulesid.
Joonatan ajas siis neid taga, ei saanud aga kätte, sest nad olid
juba läinud üle Eleuterose jõe.
Joonatan pöördus nüüd nende araablaste vastu, keda hüütakse
sabadlasteks, võitis nad ja võttis neilt saaki.
Pärast seda läks ta edasi ja tuli Damaskusesse ning käis läbi
kogu maa.
Siimoni sõjakäikKa Siimon oli välja läinud ja liikunud kuni Askelonini ja selle
läheduses olevate kindlusteni, pöördus siis Joppe vastu ja vallutas
selle.
Sest ta oli kuulnud, et kindlus tahetakse anda Demeetriose
poolehoidjatele. Ta pani sinna väesalga, et seda valvata.
Jeruusalemma kindlustustööKui Joonatan oli tagasi tulnud, siis ta kutsus kokku rahva
vanemad ja pidas nendega nõu kindluse ehitamiseks Juudamaale,
Jeruusalemma müüride kõrgendamiseks, suure, kõrge müüri
püstitamiseks kindluse ja linna vahele, et kindlust linnast eraldada,
nõnda et see jääks omaette ja et kindluses olijad ei saaks osta ega
müüa.
Ja nad kogunesid linna üles ehitama. Kuna osa idapoolset müüri
oli varisenud jõkke, siis nad taastasid selle, Hafenataks nimetatu.
Siimon ehitas aga üles Adida Sefeelas, kindlustas selle ning
varustas väravate ja riividega.
Joonatan langeb vaenlaste kätteAga Trüfon tahtis saada Aasia kuningaks, panna enesele kroon
pähe ja sirutada käsi kuningas Antiohhose vastu.
Siiski ta kartis, et Joonatan seda temale iialgi ei luba, küll
aga sõdib tema vastu. Ta otsis viisi, kuidas teda vangistada ja tappa.
Ta läks teele ja tuli Beet-Seani.
Joonatan läks välja temale vastu neljakümne tuhande valitud,
võitlusvalmis mehega ja tuli ka Beet-Seani.
Kui Trüfon nägi, et ta oli tulnud suure sõjaväega, siis ta
kartis pista oma kätt tema külge.
Ta võttis tema vastu austusega, kiitis teda kõigile oma
sõpradele, andis temale kingitusi ja käskis oma sõpru ning vägesid
kuulata Joonatani sõna nagu tema enese sõna.
Ta ütles Joonatanile: „Mispärast sa oled väsitanud kogu
seda rahvast, sest meid ei ähvarda ju sõda?
Seepärast saada need nüüd koju, aga vali enesele pisut mehi, kes sind
saadaksid, ja tule koos minuga Ptolemaisi, ja ma annan sinule selle
ja ka teised kindlused ning teised väeosad, nõndasamuti kõik
ametimehed. Mina ise pöördun tagasi ja lähen ära, sest sellepärast ma
siin olengi.”
Joonatan uskus teda ja tegi nõnda, nagu Trüfon oli ütelnud: ta
saatis väehulgad ära ja need läksid Juudamaale.
Aga kolm tuhat meest jättis ta enese juurde: neist kaks tuhat
jättis ta Galileasse, kuid tuhat läks koos temaga.
Aga kui Joonatan oli tulnud Ptolemaisi, siis ptolemaislased
sulgesid väravad, võtsid ta vangi ja tapsid mõõgaga kõik, kes koos
temaga olid sisse tulnud.
Trüfon läkitas nüüd jalaväge ja ratsanikke Galileasse ja suurele
lagendikule tapma kõiki Joonatani mehi.
Aga kui need teada said, et Joonatan koos oma meestega on
vangistatud ja hukatud, siis nad julgustasid üksteist ja liikusid
tihedais ridades võitlusvalmina.
Kui tagaajajad nägid, et teised olid valmis võitlema oma hinge
eest, siis nad pöördusid tagasi.
Nõnda pääsesid nad kõik rahuga Juudamaale. Nad leinasid
Joonatani ning tema mehi, tundes ühtlasi tõsist kartust. Ja kogu
Iisrael leinas väga.
Kõik ümberkaudsed rahvad aga püüdsid neid hävitada. Sest nad
ütlesid: „Neil ei ole pealikut ega aitajat. Sõdime nüüd nende vastu ja
kaotame mälestuse neist inimeste keskel.”
ja läkitas need Rooma, kinnitama ja uuendama nende vahel olevat
sõprust.
Ka Spartasse ja teistesse paikadesse saatis ta samasisulisi
kirju.
Kui saadikud olid saabunud Rooma, siis nad läksid senatisse ja
ütlesid: „Ülempreester Joonatan ja Juuda rahvas on meid läkitanud
uuendama teiega sõprust ja liitu, mis varem on olnud.”
Ja roomlased andsid neile kaasa kirjad, et nad rahuga saaksid
tagasi Juudamaale.
See on ärakiri kirjast, mille Joonatan kirjutas spartalastele:
„Joonatan, ülempreester, ja rahva vanematekogu, preestrid ja muu
juudi rahvas, tervitavad oma vendi spartalasi.
Juba varem saatis teie kuningas Areios ülempreester Oniasele
kirja, et teie olete meie vennad. Selle ärakiri on siin juures.
Onias kohtles läkitatud meest austusega ning võttis vastu
kirjad, milles tehti selgeks liit ja sõprus.
Kuigi me nüüd neid kirju ei vaja, sest meie julgustus on nendes
pühades raamatutes, mis meil on,
oleme siiski ette võtnud saadikute läbi uuendada teiega
vennalikkust ja sõprust, et meie teist ei võõrduks, sest teie
läkitusest meile on möödunud palju aega.
Seepärast me nüüd meenutame teid lakkamatult igal ajal: pühade
ajal ja muil kohaseil päevil, ohvreid ohverdades ja palvetades, nõnda
nagu on kohus ja õige vendi meenutada.
Meie tunneme rõõmu teie auväärsusest.
Meid aga on piiranud palju muresid ja palju võitlusi, ja
ümberkaudsed kuningad on sõdinud meie vastu.
Ometi ei ole meie tahtnud nende sõdadega tüli teha teile ja oma
teistele liitlastele ja sõpradele.
Sest meil on abi taevast, mis meid aitab, ja seepärast oleme
päästetud vaenlaste käest, meie vaenlased on aga alandatud.
Aga nüüd oleme valinud Numeeniose, Antiohhose poja, ja
Antipatrose, Jaasoni poja, ja läkitanud need roomlaste juurde uuendama
nendega endist sõprust ning liitu.
Me oleme nüüd neile ülesandeks teinud minna ka teie juurde ja
teid tervitada ning anda teile meie kirjad meie vendluse uuendamiseks.
Ja te teete nüüd hästi, kui nende peale meile vastate.”
See on ärakiri kirjast, mis Oniasele saadeti:
„Areios, spartalaste kuningas, tervitab ülempreester Oniast!
Ühest kirjast on leitud, et spartalased ja juudid on vennad ning
Aabrahami soost.
Kui me nüüd seda teame, siis teeksite hästi meile kirjutades,
kuidas teie käsi käib.
Ja meie kirjutame teile vastuseks, et teie karjad ja varandus on
meie ja meie omand on teie. Seepärast käsime nüüd, et see teile
teatavaks tehtaks.”
Joonatani võitlusedKui Joonatan kuulis, et Demeetriose väepealikud veel suurema
sõjaväega kui enne olid tagasi tulnud tema vastu sõdima,
siis ta läks Jeruusalemmast teele ja läks neile vastu Hamati
piirkonda, sest ta ei tahtnud anda neile võimalust tungida tema maale.
Ja ta läkitas nende leeri salakuulajad. Need tulid tagasi ning
teatasid temale, et valmistutakse kallaletungiks öösel.
Aga kui päike loojus, siis käskis Joonatan oma mehi valvata ja
jääda sõjariistade juurde ning olla valmis võitluseks kogu öö. Ta
paigutas vahid ümber leeri.
Kui vastased kuulsid, et Joonatan ja tema mehed on võitluseks
valmis, siis nad kartsid ja kaotasid julguse, süütasid leeris tuled ja
läksid ära.
Aga Joonatan ja tema mehed ei märganud seda enne kui hommikul,
nähes põlevaid tulesid.
Joonatan ajas siis neid taga, ei saanud aga kätte, sest nad olid
juba läinud üle Eleuterose jõe.
Joonatan pöördus nüüd nende araablaste vastu, keda hüütakse
sabadlasteks, võitis nad ja võttis neilt saaki.
Pärast seda läks ta edasi ja tuli Damaskusesse ning käis läbi
kogu maa.
Siimoni sõjakäikKa Siimon oli välja läinud ja liikunud kuni Askelonini ja selle
läheduses olevate kindlusteni, pöördus siis Joppe vastu ja vallutas
selle.
Sest ta oli kuulnud, et kindlus tahetakse anda Demeetriose
poolehoidjatele. Ta pani sinna väesalga, et seda valvata.
Jeruusalemma kindlustustööKui Joonatan oli tagasi tulnud, siis ta kutsus kokku rahva
vanemad ja pidas nendega nõu kindluse ehitamiseks Juudamaale,
Jeruusalemma müüride kõrgendamiseks, suure, kõrge müüri
püstitamiseks kindluse ja linna vahele, et kindlust linnast eraldada,
nõnda et see jääks omaette ja et kindluses olijad ei saaks osta ega
müüa.
Ja nad kogunesid linna üles ehitama. Kuna osa idapoolset müüri
oli varisenud jõkke, siis nad taastasid selle, Hafenataks nimetatu.
Siimon ehitas aga üles Adida Sefeelas, kindlustas selle ning
varustas väravate ja riividega.
Joonatan langeb vaenlaste kätteAga Trüfon tahtis saada Aasia kuningaks, panna enesele kroon
pähe ja sirutada käsi kuningas Antiohhose vastu.
Siiski ta kartis, et Joonatan seda temale iialgi ei luba, küll
aga sõdib tema vastu. Ta otsis viisi, kuidas teda vangistada ja tappa.
Ta läks teele ja tuli Beet-Seani.
Joonatan läks välja temale vastu neljakümne tuhande valitud,
võitlusvalmis mehega ja tuli ka Beet-Seani.
Kui Trüfon nägi, et ta oli tulnud suure sõjaväega, siis ta
kartis pista oma kätt tema külge.
Ta võttis tema vastu austusega, kiitis teda kõigile oma
sõpradele, andis temale kingitusi ja käskis oma sõpru ning vägesid
kuulata Joonatani sõna nagu tema enese sõna.
Ta ütles Joonatanile: „Mispärast sa oled väsitanud kogu
seda rahvast, sest meid ei ähvarda ju sõda?
Seepärast saada need nüüd koju, aga vali enesele pisut mehi, kes sind
saadaksid, ja tule koos minuga Ptolemaisi, ja ma annan sinule selle
ja ka teised kindlused ning teised väeosad, nõndasamuti kõik
ametimehed. Mina ise pöördun tagasi ja lähen ära, sest sellepärast ma
siin olengi.”
Joonatan uskus teda ja tegi nõnda, nagu Trüfon oli ütelnud: ta
saatis väehulgad ära ja need läksid Juudamaale.
Aga kolm tuhat meest jättis ta enese juurde: neist kaks tuhat
jättis ta Galileasse, kuid tuhat läks koos temaga.
Aga kui Joonatan oli tulnud Ptolemaisi, siis ptolemaislased
sulgesid väravad, võtsid ta vangi ja tapsid mõõgaga kõik, kes koos
temaga olid sisse tulnud.
Trüfon läkitas nüüd jalaväge ja ratsanikke Galileasse ja suurele
lagendikule tapma kõiki Joonatani mehi.
Aga kui need teada said, et Joonatan koos oma meestega on
vangistatud ja hukatud, siis nad julgustasid üksteist ja liikusid
tihedais ridades võitlusvalmina.
Kui tagaajajad nägid, et teised olid valmis võitlema oma hinge
eest, siis nad pöördusid tagasi.
Nõnda pääsesid nad kõik rahuga Juudamaale. Nad leinasid
Joonatani ning tema mehi, tundes ühtlasi tõsist kartust. Ja kogu
Iisrael leinas väga.
Kõik ümberkaudsed rahvad aga püüdsid neid hävitada. Sest nad
ütlesid: „Neil ei ole pealikut ega aitajat. Sõdime nüüd nende vastu ja
kaotame mälestuse neist inimeste keskel.”