22Miika kuulutab kaotust Ahabile ja JoosafatileKolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli
kuninga juurde.
Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: „Te ju teate, et
Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära
Süüria kuninga käest!”
Ja ta küsis Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi
Raamoti pärast?” Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: „Nagu sina,
nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused,
nõnda minu hobused.”
Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda
sõna!”
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest,
ja küsis neilt: „Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või
pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Issand annab selle kuninga
kätte!”
Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda
prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees,
kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei
kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga
Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku
siia Miika, Jimla poeg!”
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki
oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava
suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on
hävitatud!”
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine
Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga
kätte!”
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning
ütles: „Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale
head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!”
Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis
Issand mulle ütleb.”
Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale:
„Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?”
Ja ta vastas temale: „Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle
kuninga kätte!”
Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama,
et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
Siis ta ütles:
„Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel
nagu lambad, kellel ei ole karjast.
Ja Issand ütles: Neil pole isandaid.
Igaüks pöördugu rahuga koju!”
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle,
et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
Aga Miika ütles: „Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin
Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures
temast paremal ja vasakul pool.
Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja
langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina
ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite
suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad.
Mine ja tee nõnda!
Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu
prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta
ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse
rääkima?”
Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead
minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võta Miika ja vii ta tagasi
linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke
teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei
ole Issand minu läbi rääkinud.” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik
rahvad!”
Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles
Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta
minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli
kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile,
neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte
ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga
vastu!”
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad:
„See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu
sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli
kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas
Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles
oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen
haavatud!”
Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma
vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri
voolanud vankri põhja.
Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma
linna! Iga mees oma maale!”
Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid
koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda
sõna, mis ta oli öelnud.
Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja
elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta
ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai
tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas JoosafatJoosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga
Ahabi neljandal aastal.
Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja
ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli
Asuuba, Silhi tütar.
Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud,
tehes, mis õige oli Issanda silmis.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi
ohvriküngastel.
Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis
ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda
kuningate Ajaraamatus?
Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid
alles jäänud, pühkis ta maalt.
Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse
kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: „Lase minu sulased
lähevad koos sinu sulastega laevadesse!” Aga Joosafat ei tahtnud.
Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma
vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema
asemel kuningaks.
Iisraeli kuningas AhasjaAhasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda
kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses
Iisraelis kaks aastat.
Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed,
ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Issandat,
Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.
Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli
kuninga juurde.
Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: „Te ju teate, et
Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära
Süüria kuninga käest!”
Ja ta küsis Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi
Raamoti pärast?” Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: „Nagu sina,
nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused,
nõnda minu hobused.”
Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda
sõna!”
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest,
ja küsis neilt: „Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või
pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Issand annab selle kuninga
kätte!”
Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda
prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees,
kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei
kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga
Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku
siia Miika, Jimla poeg!”
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki
oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava
suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on
hävitatud!”
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine
Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga
kätte!”
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning
ütles: „Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale
head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!”
Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis
Issand mulle ütleb.”
Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale:
„Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?”
Ja ta vastas temale: „Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle
kuninga kätte!”
Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama,
et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
Siis ta ütles:
„Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel
nagu lambad, kellel ei ole karjast.
Ja Issand ütles: Neil pole isandaid.
Igaüks pöördugu rahuga koju!”
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle,
et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
Aga Miika ütles: „Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin
Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures
temast paremal ja vasakul pool.
Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja
langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina
ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite
suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad.
Mine ja tee nõnda!
Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu
prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta
ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse
rääkima?”
Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead
minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võta Miika ja vii ta tagasi
linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke
teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei
ole Issand minu läbi rääkinud.” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik
rahvad!”
Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles
Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta
minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli
kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile,
neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte
ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga
vastu!”
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad:
„See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu
sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli
kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas
Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles
oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen
haavatud!”
Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma
vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri
voolanud vankri põhja.
Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma
linna! Iga mees oma maale!”
Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid
koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda
sõna, mis ta oli öelnud.
Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja
elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta
ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai
tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas JoosafatJoosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga
Ahabi neljandal aastal.
Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja
ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli
Asuuba, Silhi tütar.
Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud,
tehes, mis õige oli Issanda silmis.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi
ohvriküngastel.
Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis
ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda
kuningate Ajaraamatus?
Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid
alles jäänud, pühkis ta maalt.
Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse
kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: „Lase minu sulased
lähevad koos sinu sulastega laevadesse!” Aga Joosafat ei tahtnud.
Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma
vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema
asemel kuningaks.
Iisraeli kuningas AhasjaAhasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda
kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses
Iisraelis kaks aastat.
Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed,
ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Issandat,
Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.