13Jumalamees hoiatab JerobeamiJa vaata, Issanda käsul tuli üks jumalamees Juudast Peetelisse,
siis kui Jerobeam seisis altari juures, et suitsutada.
Ta hüüdis Issanda käsul altari poole ja ütles: „Altar, altar!
Nõnda ütleb Issand: Vaata, Taaveti soole sünnib poeg, Joosija nimi,
ja tema tapab su peal ohvriküngaste preestrid, kes suitsutavad su
peal, ja su peal põletatakse inimluid!”
Ja ta andis sel päeval tunnustähe, öeldes: „See on tunnustäheks,
et Issand on kõnelnud: Vaata, altar lõhkeb ja tuhk, mis selle peal on,
pillutatakse laiali.”
Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli
altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja
ja hüüdis: „Võtke ta kinni!” Aga käsi, mille ta sirutas tema poole,
kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata.
Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli
tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.
Siis kuningas hakkas kõnelema ja ütles jumalamehele: „Leevenda
ometi Issanda, oma Jumala palet ja palveta minu eest, et ma saaksin käe
tagasi!” Ja jumalamees leevendas Issanda palge ning kuningas sai oma
käe tagasi ja see oli nagu ennegi.
Ja kuningas ütles jumalamehele: „Tule koos minuga koju ja võta
kehakinnitust, siis ma annan sulle ühe kingituse!”
Aga jumalamees vastas kuningale: „Kui sa annaksid mulle ka poole
oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ei söö ma leiba
ega joo vett.
Sest nõnda on mind kästud Issanda sõnaga, kes ütleb: Ära söö
leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa
tulid!”
Ja ta läks teist teed ega läinud tagasi seda teed, mida mööda
ta oli Peetelisse tulnud.
Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja
jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis
oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid
jutustanud oma isale,
siis küsis nende isa neilt: „Missugust teed ta läks?” Ja ta
pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.
Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad
saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga,
läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all;
ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli
Juudamaalt?”
Ja ta vastas: „Olen.”
Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”
Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega
sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas
koos sinuga.
Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba
süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa
läksid!”
Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja
ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega
oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.
Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.
Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli
ta tagasi toonud,
ja ta hüüdis jumalamehele, kes oli tulnud Juudast, öeldes:
„Nõnda ütleb Issand: Sellepärast et sa oled vastu pannud Issanda
suule ega ole pidanud käsku, mis Issand, su Jumal, sulle andis,
vaid oled tagasi tulnud ja söönud leiba ja joonud vett
paigas, mille kohta ma sulle ütlesin, et ära söö leiba ja ära joo
vett, muidu ei saa su laip su vanemate hauda.”
Pärast seda kui ta oli söönud leiba, ja pärast seda kui ta oli
joonud, saduldati temale eesel, prohveti oma, kes oli ta tagasi toonud.
Ja kui ta läks, siis juhtus temale tee peal vastu lõvi ja
see surmas tema; ta laip oli paisatud teele ja eesel seisis selle
kõrval, ka lõvi seisis laiba kõrval.
Ja vaata, mehed läksid mööda ja nägid teele paisatud laipa ja
lõvi seisvat laiba kõrval. Nad tulid ja jutustasid sellest linnas, kus vana
prohvet elas.
Kui prohvet, kes oli ta teelt tagasi toonud, kuulis seda,
siis ta ütles: „See on see jumalamees, kes pani vastu Issanda sõnale.
Sellepärast andis Issand tema lõvi küüsi, ja see on tema maha
murdnud ning surmanud, nagu oli Issanda sõna, mis ta oli temale
öelnud.”
Ja ta rääkis oma poegadega, öeldes: „Saduldage mulle eesel!” Ja
nad saduldasid.
Siis ta läks ning leidis tema laiba teele paisatuna, laiba
kõrval aga seisid eesel ja lõvi; lõvi ei olnud laipa söönud ega
eeslit maha murdnud.
Prohvet tõstis siis jumalamehe laiba üles, pani selle eesli
selga ja viis tagasi; ja vana prohvet tuli linna leinakaebust tegema
ja teda matma.
Ta pani tema laiba oma hauda ja nad tegid temale leinakaebust:
„Oh häda, mu vend!”
Ja pärast seda kui ta oli tema matnud, rääkis ta oma
poegadega, öeldes: „Kui mina suren, siis matke mind hauda, kuhu
jumalamees on maetud; pange minu luud tema luude kõrvale!
Sest see asi sünnib tõesti, mis ta Issanda käsul hüüdis
Peetelis oleva altari ja kõigi Samaaria linnades olevate
ohvrikünkakodade vastu.”
Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt
teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast;
kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks.
Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja
maa pealt hävitada.
siis kui Jerobeam seisis altari juures, et suitsutada.
Ta hüüdis Issanda käsul altari poole ja ütles: „Altar, altar!
Nõnda ütleb Issand: Vaata, Taaveti soole sünnib poeg, Joosija nimi,
ja tema tapab su peal ohvriküngaste preestrid, kes suitsutavad su
peal, ja su peal põletatakse inimluid!”
Ja ta andis sel päeval tunnustähe, öeldes: „See on tunnustäheks,
et Issand on kõnelnud: Vaata, altar lõhkeb ja tuhk, mis selle peal on,
pillutatakse laiali.”
Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli
altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja
ja hüüdis: „Võtke ta kinni!” Aga käsi, mille ta sirutas tema poole,
kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata.
Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli
tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.
Siis kuningas hakkas kõnelema ja ütles jumalamehele: „Leevenda
ometi Issanda, oma Jumala palet ja palveta minu eest, et ma saaksin käe
tagasi!” Ja jumalamees leevendas Issanda palge ning kuningas sai oma
käe tagasi ja see oli nagu ennegi.
Ja kuningas ütles jumalamehele: „Tule koos minuga koju ja võta
kehakinnitust, siis ma annan sulle ühe kingituse!”
Aga jumalamees vastas kuningale: „Kui sa annaksid mulle ka poole
oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ei söö ma leiba
ega joo vett.
Sest nõnda on mind kästud Issanda sõnaga, kes ütleb: Ära söö
leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa
tulid!”
Ja ta läks teist teed ega läinud tagasi seda teed, mida mööda
ta oli Peetelisse tulnud.
Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja
jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis
oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid
jutustanud oma isale,
siis küsis nende isa neilt: „Missugust teed ta läks?” Ja ta
pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.
Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad
saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga,
läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all;
ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli
Juudamaalt?”
Ja ta vastas: „Olen.”
Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”
Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega
sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas
koos sinuga.
Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba
süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa
läksid!”
Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja
ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega
oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.
Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.
Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli
ta tagasi toonud,
ja ta hüüdis jumalamehele, kes oli tulnud Juudast, öeldes:
„Nõnda ütleb Issand: Sellepärast et sa oled vastu pannud Issanda
suule ega ole pidanud käsku, mis Issand, su Jumal, sulle andis,
vaid oled tagasi tulnud ja söönud leiba ja joonud vett
paigas, mille kohta ma sulle ütlesin, et ära söö leiba ja ära joo
vett, muidu ei saa su laip su vanemate hauda.”
Pärast seda kui ta oli söönud leiba, ja pärast seda kui ta oli
joonud, saduldati temale eesel, prohveti oma, kes oli ta tagasi toonud.
Ja kui ta läks, siis juhtus temale tee peal vastu lõvi ja
see surmas tema; ta laip oli paisatud teele ja eesel seisis selle
kõrval, ka lõvi seisis laiba kõrval.
Ja vaata, mehed läksid mööda ja nägid teele paisatud laipa ja
lõvi seisvat laiba kõrval. Nad tulid ja jutustasid sellest linnas, kus vana
prohvet elas.
Kui prohvet, kes oli ta teelt tagasi toonud, kuulis seda,
siis ta ütles: „See on see jumalamees, kes pani vastu Issanda sõnale.
Sellepärast andis Issand tema lõvi küüsi, ja see on tema maha
murdnud ning surmanud, nagu oli Issanda sõna, mis ta oli temale
öelnud.”
Ja ta rääkis oma poegadega, öeldes: „Saduldage mulle eesel!” Ja
nad saduldasid.
Siis ta läks ning leidis tema laiba teele paisatuna, laiba
kõrval aga seisid eesel ja lõvi; lõvi ei olnud laipa söönud ega
eeslit maha murdnud.
Prohvet tõstis siis jumalamehe laiba üles, pani selle eesli
selga ja viis tagasi; ja vana prohvet tuli linna leinakaebust tegema
ja teda matma.
Ta pani tema laiba oma hauda ja nad tegid temale leinakaebust:
„Oh häda, mu vend!”
Ja pärast seda kui ta oli tema matnud, rääkis ta oma
poegadega, öeldes: „Kui mina suren, siis matke mind hauda, kuhu
jumalamees on maetud; pange minu luud tema luude kõrvale!
Sest see asi sünnib tõesti, mis ta Issanda käsul hüüdis
Peetelis oleva altari ja kõigi Samaaria linnades olevate
ohvrikünkakodade vastu.”
Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt
teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast;
kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks.
Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja
maa pealt hävitada.