Piibel.NET
Esimene Saamueli raamat1. Saamueli
 
Eestikeelne Piibel 1997
23Taavet Keilas ja kõrbes Ja Taavetile teatati ning öeldi: „Vaata, vilistid sõdivad Keila
 vastu ja riisuvad rehealuseid.”

Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: „Kas pean minema neid
 vilisteid lööma?” Ja Issand vastas Taavetile: „Mine ja löö vilisteid ja
 päästa Keila!”

Aga Taaveti mehed ütlesid temale: „Vaata, me kardame juba siin
 Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade
 vastu!”

Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning
 ütles: „Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!”

Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu;
 ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda
 päästis Taavet Keila elanikud.

Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi
 ta õlarüü kaasa.

Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles:
 „Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse,
 minnes väravate ja riividega linna.”

Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama
 Taavetit ja tema mehi.

Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta
 ütles preester Ebjatarile: „Too õlarüü siia!”

Ja Taavet ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti
 kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.

Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb
 alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi
 oma sulasele!” Ja Issand vastas: „Ta tuleb.”

Ja Taavet küsis veel: „Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu
 mehed Sauli kätte?” Ja Issand vastas: „Annavad küll.”

Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja
 läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile
 teatati, et Taavet oli Keilast pääsenud, siis ta loobus oma retkest.

Ja Taavet asus kõrbes mäelinnustesse, jäädes mäestikku Siifi
 kõrbes. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei andnud teda tema kätte.

Taavet aga nägi küll, et Saul läks nõudma tema hinge. Kui Taavet
 oli Siifi kõrbes metsakurus,

võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde
 metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas.

Ja ta ütles temale: „Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia
 sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine!
 Ka mu isa Saul teab seda.”

Ja nad mõlemad tegid Issanda ees liidu. Ja Taavet jäi
 metsakurusse, aga Joonatan läks koju.

Aga siiflased läksid Gibeasse Saulile ütlema: „Eks Taavet varja
 ennast meie juures metsakurus, mäelinnustes Hakila kõrgendikul, mis
 on lõuna pool tühja maad.

Ja nüüd, kuningas, tule, millal iganes su hing igatseb tulla, ja
 me anname tema kuninga kätte!”

Ja Saul ütles: „Issand õnnistagu teid, et teil on olnud
 kaastunnet minu vastu!

Minge nüüd ja tehke veel rohkem kindlaks, uurige ja vaadake
 paika, kus ta jalg liigub ja kes teda seal on näinud; sest mulle on
 öeldud, et ta on väga kaval.

Vaadake ja uurige kõiki peidupaiku, kuhu ta võiks pugeda; ja kui on
 kindlaks tehtud, siis tulge tagasi minu juurde ja ma lähen siis koos
 teiega! Kui ta on maal, siis ma otsin tema üles kõigi Juuda
 tuhandete hulgast.”

Ja nad võtsid kätte ning läksid Sauli eel Siifi; aga Taavet ja
 tema mehed olid Maoni kõrbes, lagendikul lõuna pool tühja maad.

Kui Saul oma meestega läks otsima, siis teatati Taavetile ja tema
 läks alla Selani ning jäi Maoni kõrbe; kui Saul seda kuulis, siis ta
 ajas Taavetit taga Maoni kõrbes.

Aga Saul käis ühel pool mäge ja Taavet oma meestega teisel pool
 mäge. Ja kui Taavet ruttas minema Sauli eest ning Saul ja
 ta mehed piirasid Taavetit ja ta mehi, et neid kinni võtta,

siis sündis, et käskjalg tuli Sauli juurde, öeldes: „Tõtta ja tule, sest
 vilistid on valgunud maale!”

Siis Saul loobus Taavetit taga ajamast ja läks vilistite vastu.
 Sellepärast hüütakse seda paika „Lahutuskaljuks”.